Värvikandmismõte ja mäng.

Kogu mu teadliku elu on mind painanud järkjärgult tungivamaks muutuv metafüüsauml;rgult tungivamaks muutuv metafüüsiline luul, uudishimu minu ette kerkinud fenomenide olemuste ja pealispinna taha varjuva tähenduse järele. Isegi meie postmoodsa aja uusimate raputuste järel, mis sellise olemusliku tähenduse püsikindluse sootuks võimatuks on tunnistanud, ei ole mõtestusvajadus, kasvõi muutliku ja relatiivsena, mind maha jätnud. Olles lubanud nüüd kirjutada "Revelia" juubelialbumile oma mõtteid meie korporatiivsest ühendusest ja eeskätt rebaseaastast, mis eelnes minu täielisele sissearvamisele "Revelia" vennalikku perre, taban end kohkumusega äratundmiselt, kuivõrd loomulikult, iseeneslikult ja suuresti intuitsiooni läbi on teoks saanud see kahtlemata oluline samm minu elus. Siinkohal teadvustub mulle aga tuntud tõsiasi, et sealtmaalt, kust elu kõrvale nõuab enesele kohta filosoofia, kohta filosoofia, peab elu endaga juba midagi mäda olema ning arvan valutu kohanemise ja sisseelamise akadeemilis-korporatiivsesse ellu tagantjärele ainuvõimalikuks käiguks, mis iseenesestmõistetavana kuulub ülikoolielu juurde, nagu sinna kuuluvad asendamatult näiteks Tartu linn, eksamid ja hea õlu. Ei küsi me ju, sattudes mõnusasse seltskonda, miks ma siin olen või mis on selle kampkoosluse mõte, vaid meil on seal lihtsalt hea olla. Nii on ka minu sattumine korp! "Revelia" hulka nagu juhusliku kohtumise läbi alguse saanud armastus - ettenägematu ja mõtestamatu esialgu ja esmapilgul ja niivõrd loomulik tagantjärele, et elu enam ilma ette ei mõista kujutada. Vähemasti minu jaoks liigitub korporatsioon kui akadeemiline intiimorganisatsioon eeskätt inimsuhete valdkonda ja sügavaim mõtestus ses vallas saabki vaid olla, et end hästi tuntakse end ümbritsevate inimeste ringis ja seni, kuni selles mõttes kõik korras on, ei olegi ülejäänu nii oluline. Seda printsiipi silmas pidades mõistan ma ka korbi siseelu ja iga üksikliikme panust ja osalust selles. Lõppeks ei ole ju tegu mingi poliitilise salaorganisatsiooniga, kus mõõku vehitakse vaid mingit rangelt eesmärgistatud sihti silme ees hoides, institutsioonina on korporatsioon mäng, spiel poolsuurtele mehehakatistele, kus on küll kindel, valdavalt traditsioonidel põhinev reeglistik ja raamid, ent nende ülima eesmärgina mõistan ma siiski mängusädeme säilitamist, mängu edasikestmist ja elusanahoidmist, mängu mängu pärast. Mängitakse iseenesestmõista täiesti tõsiselt, tihtipeale unustadeski, et mängitakse. Vaimusilmas kujutlen mõnd kaasvenda asjaajamiskoosolekul sõna võtmas, silmis kirgastunud helk ja südames tunne oma sõnavõtust, kui olulisest vaheetapist teel liivakastist parlamenti, ei näe selles midagi taunitavat, korp! on organisatsioon, vajades liidreid ja juhtimist. Kujuteldud dimensioon kuulub olulisena ta argipäeva, ulatudes nüanssideni välja. Siiski on mängumaa oluliselt laiem, mitmetahulisem. Samavõrd, kui korporatsioon on võimalus enese proovilepanekuks, koostööks erinevate inimestega, kes kõik valdavalt on tulnud erinevatest keskkondadest, paljuski erinevate tõekspidamiste ja arusaamadega ning omavad erinevaid elustiile ja huvisidki, on korp! võimalus ka eneseidentifitseerimiseks teiste ja iseenda tegevuse läbi. Sa võid olla individualist, egoistki. Ometi nõuab elu arvestamist teistega ja seda tuleb õppida. Korp! on selleks suhteliselt valutu võimalus. Lõppeks ei ole siin veel esikohal mitte võitlus vaid vendlus. Keegi ei tea, palju annab edasine elu talle veel võimalust luua sellisel alusel põhinevaid suhteid.

Inimene on ühiskondlik olend, seda tabasid antiikmõtlejad juba eesotsas Aristotelesega. Selle mõtte edasiarendus võiks olla tagamaa, mis sobiks kõige muu kõrval ka aluseks korporatsioonilaadsete koosluste sügavamate allhoovuste esiletoomisel. Mainides eelpool, et korporatsiooni tähendus on minu jaoks põhilises osas seotud inimsuhetega, ei pidanud ma ometigi seda silmas, mis puutub inimestevahelistesse suhetesse halvas mõttes - mõtlen siin spekulatiivselt ülekantuna kõiki nn. tööalaseid ja muid totraid kas siis formaalseid või rivaliteetseid vahekordi. Kuigi korp! on hierarhiseeritud kooslus ja mingi osa ta tegevusest rutiinselt töine ja asine ja teatud element korporatiivses elus taotleb olla rõhutatult tõsine, ei taha ma loobuda oma arusaamast, mis mõistab seda kõike siiski kui mängu ja selles osalejaid kui mängukaaslasi. Kamp ja ühtesulamine on siin tähenduslikud mõisted ja seda suuremas või vähemas tähenduses kogu eluks. Nagu öeldud, on siin eelkõige olulised mõnus äraolemine ja vendlus, võimalus kuhugi kuuluda ja sellest kuuluvusest saadav elujõud. Loomulikult kujunevad korporatsiooni siseselt tihedamalt ja lähemalt lävivad, vahest ei saa needki omama inimese elus päris sellist tähendust, usaldust ja mõistmist nagu see on lapsepõlvesõpradega, ometi on neilgi oma tähendus ja osa. "Revelia" on parajalt mõnus kooslus - piisavalt suur, et mitte morjenduda iga üksiku kaasvenna isiklikust ja eraelulisest aluspesust ja samas piisavalt väike, et igaüht sedavõrd tundma jõuaks õppida, et ei peaks tänaval juhuslikult kohtudes vaid formaalsusi vahetades piinlikusetundega eemale kiirustama.

Lubasin teha jutu rebaseaastast ja nüüd kirjutan siin mingit üldsõnalist mula. Mõistangi end vabandada vaid sellega, et eks see rebaseaasta oligi ju kõige muu seas siin äratoodu järkjärguline tajumine, oma korporatsioonikuuluvuse intuitiivne mõtestus. Mäletan seda esialgset tunnet, esimesi koosolekuid, justnagu oleksin Alutaguselt Hollywoodi sattunud, seda kirevat kampa ja esmapilgul eristamatut muljet võõrastest läbielamustest ja eluseiklustest, virrvarri, kus lajatati rapiiridega vastu lauda, poetati ridamisi ladinakeelseid epistleid ja lauldi kogunisti läti keeleski. Ega siis kohe alguses aru ei saanud, et mõni ongi lätlane ositi ning on veel palju muidki, senitundmata eripärasid. Eks iga keel nõuab õppimist.

Selline argine ja mõtet tagaajav, kirjutaja enda jaoks kõll mõneti isegi häirivalt tõsine ja asjalik sai siis see kirjatükk. Vahest oleks pidanud selle kõige jaoks leidma mõne teise võtme või tooni à la kuidas me ksv! X-ga tina panime või midagi sellist, aga olgu pealegi. Mõeldes juubeli eel oma "Reveliale" ja kaasvendadele tahaks siiski lõpetuseks distantseeruda kõigest eelpoolmõeldust hetkeks, et parafraseerida lihtsat ja tuntud arusaama kunstist kunsti pärast: mäng mängu pärast - niipalju mõnusaid inimesi, milleks siia veel mingi mõte?

Ööl vastu 22.10.95. Tallinnas.