Enn Vetemaa "Ristirahvas" kui rutiinajaloo kummutaja
Referaat-verbum-toost Eesti Vabariigi 81. aastapäeval.

"Kui kolmnurkadel oleks Jumal, oleks ta kolmnurkne," kõlab vana juudi ütelus. Mõnevõrra paradoksaalne, et Jumala näo sõltuvust temasse uskuja olemusest on tõdenud needsamad ümberlõigatud kavalpead, kellelt pärineb ainujumala usk, mis keelab karmilt kõik teistsugused nägemused inimese südametunnistusteistsugused nägemused inimese südametunnistuse kehastusest. (Või tuleks Jumala puhul "kehastuse" asemel kasutada sõna "vaimustus"?)

Olgu Jumala keha või vaimuga kuidas tahes, selge on, et neegrite kujutluses kipub tal olema must nahk ja kräsupea, hiinlastel aga pilusilmad. Eks naistegi nägemuses on Jumal ilmselt naiselike joontega kui isegi mitte võitlev feminist. Kui naine on suutnud pugeda paavsti rüüsse - pean silmas paavst Johannat, kelle paljastas keskaegse legendi kohaselt protsessioonil ootamatult peale tulnud sünnitus - miks ei võiks taevataadilgi olla valehabe ette kleebitud ja lohmakas rüü kehaümarusi varjamas.

Ent jätkem see jumalavallatu jutt, mis mõni sajand tagasi oleks taganud kerge pääsu tuleriidale. Sinna samma pidanuks oma sammud seadma arvatavalt ka kirjanik Enn Vetemaa oma romaani "Ristirahvas" eest. Sest just puhtast ja siirast usust räägib see raamat, kus soonõia pojapoeg Taneli silmis on Jumal loojaks ka krattidele, vilbustele, puukidele ning teistele loodus- ning paganausu tegelastele. See puhas usk, mis ühendab endas nii kristluse kui paganausu parimad küljed viib olukorrani, kus maapoisi Taneli osavõtt Padise kloostri kiride;tt Padise kloostri kirikus antavast armulauast, muudab pühal sakramendil pakutava veini tõepoolest Jeesuse vereks ning altarileiva Kristuse ihuks. Võib muidugi ette kujutada, millise segaduse põhjustab kõrgete aadlike ning kirikuisade hulgas olukord, kus oodatava veinisõõmu asemel karikast sooja verd suhu voolab. Ning seda kimbatust, milles nad siplevad, sest usutunnistuse järgi väidavad nad veini vereks muutumist ju tõemeeli uskuvat. Kõige selle kirjeldamisel ei hoia Vetemaa talle omast huumorit vaka all.

Kogu lugu võtab aga veelgi uskumatumad pöörded, kui maapoisil Tanelil ilmuvad veritsevad haavad käelabadesse ja jalasäärtesse. Ei hakka siinkohal ära jutustama, milliseks need stigmaatilised märgid Taneli saatuse kujundavad, et võimalikelt raamatu lugejailt kogu mõnu mitte ära võtta. Küll aga teen põgusa kokkuvõtte Vetemaa väga ootamatust, kuid sugugi mitte ilmvõimatust versioonist Jüriöö ülestõusu puhkemise algpõhjuse kohta.

Nimelt teame "Liivimaa nooremast riimkroonikast", et 23. aprilli ööl 1343 hakkasid ülestõusnu ülestõusnud talupojad surnuks lööma neitseid, naisi, sulaseid, teenijatüdrukuid, aadlikke ja mitteaadlikke, kõiki, kel saksa verd. Padise kloostris lõid nad 28 munka surnuks ja põletasid kloostri, annab kroonika teada.

Vetemaa versiooni kohaselt suhtus Põhja-Eestis, Taani valdustes elav eesti talupoeg ristiusku, selle kloostritesse ja munkadesse vägagi soosivalt. Kirjaniku sulg loob kujutluspildi koguni koostööst. Suure madina, mida oleme õppinud eestlaste vabadusvõitluseks nimetama, provotseerib tegelikult Saksa ordu, kes Taanilt valdusi enese kätte ihaldab.

Vahetult enne jüripäeva saabub Padise kloostrisse ordualadelt kamp dominiiklastest kerjusmunki. Muidu tavapäraselt rahumeelsel küla jüritulel teeb äraandjast Taani asehaldur külarahvale tubli laari õlut välja. Kui rahvas on parajalt purjakil, teatavad Padise kloostris külas viibivad mungad, et rahva laulujoru ja pillikääksutamine segab nende keskööpalvust.

Röövlinägudega mungad lähevad kiigemäele tüli norima. Padise kohalikud mungad püüavad rahu lepitada, kuid külalismunk äsab seepealelismunk äsab seepeale ühele kohalikule mungale noaga. Tuld võtnud külarahvas tormab oma mungale appi. Dominiiklastest külalismungad taanduvad Padise kloostrisse, kus nad ootamatult kõigil kohalikel tsistertslastest munkadel kõrisid hakkavad lõikama ja kloostrile tule otsa panevad.

Loomulikult ajab selline käitumine külarahva tigedaks ning röövelmungad tapetakse, mistap lõpuks jääbki mulje, justkui läinuks külarahvas kloostri vastu ja põletanud selle maani maha.

Täie mõnu saamiseks tuleb lugu muidugi ise läbi lugeda.

Niisiis seegi raamat annab kinnitust, et traditsioonilisi arusaamu sündmustest on alati võimalik ümber lükata. Ja vaimu värskuse nimel neid lausa peabki ümber lükkama.

Sestap teen ettepaneku lükata eneste avatud suude juures ümber üks pits riigiviina Eesti Vabariigi 81. sünnipäeva auks. Tervist.