Kilde õpingute ajast Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas korp! Revelia buršina

Astusin Tartu Ülikooli õigusteadust õppima 1931. a. sügisel. Sel ajal sisseastumiseksameid ei olnud. 1933. a. sügissemestril astusin korp! Revelia rebaseks. Korp! Revelia oli üks nooremaid ja värskemaid Eesti Korporatsioonide Liidu liikmeid. Ta asutati 3. dets. 1920. a. sel moel, et grupp korp! Sakala rebaseid, kes olid rebaselennus, ei pöördunudki sinna tagasi, vaid asutasid uue korporatsiooni.

Korp! Revelias valitses võrdlemisi liberaalne vaim. Lipukirjaks ja deviisiks oli ja on "Üks kõigi eest, kõik ühe eest!" Pandi suurt rõhku ülikooli õpingutele ning ei viljeldud ega rõhutatud kõiki totrusi, milliseid veel külluses leidus buršide Liivimaa comaas, kuigi olime selle põhimõtteliselt omaks võtnud.

Nii ei peetud korp! Revelias minu tegevliikmeks oleku ajal ühtegi duelli. Mensuure tuli ette kord või kaks semestris. / Duell - kahevõitlus püstolitega, mensuur - rapiiridega /. Ka mina sain ühel õlleõhtul ühe Fraternitas Liviensise liikme poolt väljakutse duellile. Põhjus oli järgmine. Aasiva jutuajamise juures ütlesin talle: "Quod licet Jove, non licet bove". Ta palus mul seda tõlkida ja leidis siis, et ma olen teda härjaks nimetanud. Teisel päeval tuli tema sekundant minu sekundandi juurde kahevõitluse tingimusi täpsustama. Olin värskelt Tondi sõjakooli lõpetanud lipnik ja teatasin, et olen duelliga nõus ja valmis temale satisfaktsiooni pakkuma kas või hommepäev. Mingitel kaalutlustel vastane lõi põnnama ja tema sekundant võttis väljakutse tagasi. Selle liviensisega saime pärast päris headeks sõpradeks, kuid kahjuks olen ta nime unustanud.

Korp! Revelia ruumid olid Veski tän. 35, seal oli koosolekute saal, söögisaal ja vilistlaste tuba, peale selle ökonomisti ruumid, kus oli ka korralik einelaud. Jõukamad korporandid käisid konvendis ka lõunal. Paar korda nädalas olid laulu- ja vehklemistunnid, igal laupäeval oli õlleõhtu. Igal semestril olid kohviõhtud koos mõne naiskorporatsiooniga, samuti tantsukursused. Oli ette nähtud ka igal noorliikmel üks referaat semestris, kuid sellest kahjuks rangelt kinni ei peetud.

Tavalisel õhtul astuti konventi sisse, võeti mõni õlu, arutati päevaprobleeme. Korp! Reveliasse kuulus sel ajal 200-300 noort meest. Need olid peamiselt Tallinna keskklassi kuuluvate perekondade võsud. Nii oli Ben Bucht eduka maalermeistri poeg, Ruts Roomanni isal oli kondiitriäri, Eduard Mürkese vanematel suured maavaldused Lasnamäel jne. Muuseas asub praegune Tallinna Lauluväljak kunagi Mürkese perekonnale kuulunud maaalal. Muidugi oli liikmeid igalt poolt üle Eesti.

Noor korporatsioon ei saanud eriti hiilata vilistlaste kõrge positsiooniga ega silmapaistva jõukusega. Minu mäletamise järgi ei olnud meie vilistlaste seas ühtegi ministrit, ka ülikooli õppejõududest oli ainukesena dr. Normann jõudnud korralise professori posit-sioonini. Nooremaid õppejõude ja sellele kohale pürgijaid oli muidugi rohkem. Ei olnud nii, nagu üliõpilasseltsis "Veljesto", kus iga kolmas vilistlane oli ülikooliga seotud.

Vilistlasi võis alati kohata konvendis, kus neil oli omaette tuba. Tartu tuntumaid vilistlasi oli soliidse praktisega advokaat Leo Mandre, mehelik ja ilus mees. Rebaste lemmik, kes neid alati kostitas, nii kodus, kohvikus kui konvendiruumes, oli väga hea sissetu-lekuga arst dr. Vironeem. See, et dr. Vironeem alati ka kodus rebastele vastuvõtte korral-das, oli kindlasti tema blondi noorusliku abikaasa teene, kes armastas noorte seltskonda. Üks heldekäeline vilistlane oli ka Maapanga oksjonaator Peeter Johanson. Tema töökoht oli Tallinnas, aga kui ta Tartusse tuli, siis peeti tema kulu ja kirjadega ikka pidu maha.

Kord kutsus ta mõned rebased, nende hulgas ka mina, "Vanemuise" restorani õhtusöögile. Õhtu oli lõbus, seltskonna iluks kutsusime ka kaks "Vanemuise" koorineiut lauda. Maestro Juhan Simm, teatri koori- ja orkestrijuht, käis väga hapu näoga mitmel korral meie lauast mööda. Johanson kutsus lõpuks Simmi ka meie lauda. Simm oli Tartu üks populaarsemaid kujusid. Tema sellest ei hoolinud, kas see populaarsus alati positiivse värvinguga oli. Vist pidas ta õigeks kaubahärra Kodrese põhimõtet, et räägitagu sinust head või halba, reklaami teeb see ikka. Restoranipidu kestis varase hommikuni, olime vii-mased lahkujad. Arve maksmise ajal tõmbus Johanson tõsiseks ja andis meid teenindanud kelnerile mõned rahatähed ning kirjutas midagi oma visiitkaardi tagaküljele. Kelner võttis selle vastu, soovis meile head jällenägemist ja lahkus sügava kummardusega.

Teisel päeval konvendi korteris tegi Johanson mulle korralduse kelnerile võlgujäänud summa ära viia. Andis selleks mulle raha, arvestusega, et võisin ka endale seal väikese istumise korraldada. Läksime siis ühe teise rebasega ülesannet täitma, tasusime kelnerile võla ja tellisime endale õlut ja õhtusöögi. Sellest kõigest jäi veel raha üle. Maestro Simm oma alalises riietuses, st. frakis, mis oli küll kõike muud kui puhas ja uus, käis ka vingus näoga laudade vahel ringi, hallisegune kahupea veel rohkem turris kui tavaliselt. Arvasime siis, et peaks Simmile ka peaparandust pakkuma. Ta seisis üsna meie laua lähedal, kui hüüdsin teda: "Härra maestro!" Ei teinud seda hüüdu kuulmagi. Läksin siis tema juurda ja panin käe sõbralikult õlale, et teda oma lauda kutsuda. Simm vaatas mulle otsa alt üles - ma pole küll pikk mees, kuid Simm oli minust tükk maad lühem - ja lausus vaikselt, kuid suure põlgusega: "Härra studioosus, ärge määrige mu frakki ära!" ja hakkas oma kõõmas õlga minu puudutuse kohalt puhastama. Solvusin ja saatsin ta seenele.

Simm ja Luts olid omavahel suured sõbrad, sõpruse sideaineks oli mõlemate suur alkoholilembus. Kumbki ei hoolinud sellest, mis nendest linna peal arvati. Kord juhtusin turuplatsil nn. nahksilla juures Oskar Lutsu jälgima, lihtsalt sellepärast, et ta oli tuntud kirjanik. Ta märkas seda, tuli minu juurde ja küsis hädiselt ja tungivalt, nagu oleks tegu ei tea kui tähtsa asjaga: "Härra korporant, palun öelge, kas see sild viib Ülejõele või tuleb Ülejõelt?" — nii need tookordsed Tartu korüfeed armastasid tudeastasid tudengite kulul nalja teha ja neid narritada, vaatamata sellele, et neist endist jäi selle tõttu kesine mulje.

Meie konvendi vilistlased olid arstid, advokaadid, notarid, mõni kohtunik, agronoom, paar pangadirektorit. Aga nende ühiseks tunnuseks oli, et nad olid töökad, oma ala hästi tundvad ja lugupeetud mehed. Meie vilistlastega ei ole seotud olnud ühtegi skandaal-set lugu ega korruptsiooninähtu. Ka okupatsiooniajal käituti väärikalt, hoiti omavahel sidet ja käidi regulaarselt koos kodudes või mõnes Tallinna kohvikus. Vähestel üliõpilasorgani-satsioonidel on see side nii säilinud.

Õigusteaduskonna kursus kestis tol ajal kaheksa semestrit, s. o. neli aastat. Meie konvendi meestest õppis juurat ka Abner Ustal, hilisem rahvusvahelise õiguse professor. Kuid alguses ei saanud ta kuidagi hakkama ja oli õiguse üldõpetuses, mis oli üks esimesi eksameid, kaks korda järjest läbi kukkunud. Juhtusin konvendis olema, kui ta eksamilt tuli, morn ja sünge, ning lubas juura sinnapaika jätta ja mõne kergema ala valida. Soovitasin tal mitte alla anda ning lubasin talle selgeks teha, mis on õiguse üldõpetuse põhimõtted ja mida prof. Uluots eksamil küsib. Nii me tegimegi. Järgneval kahel nädalal, mis oli uue katse sooritamise vaheaeg, "paukisin" talle ainet 4-5 korda meie konvendi vilistlastoas, kus oli päeval vaikne. No küll ta oli õnnelik, kui ta kolmandal katsel "maxime sufficit" sai! Hiljem rahvusvahelise õiguse professorina oli ta ka mitme sellealase raamatu autor.

Õppejõudude taseme rahvusvahelise tunnustuse seisukohalt õigusteadus siiski eriti hiilata ei saanud. Meie teaduskonnas ei olnud ühtegi Puuseppa või Paldrocki, nagu oli arstiteaduskonnas. Juura korüfeeks võiks ehk nimetada tsiviilõiguse õppejõudu prof. Tjutrjumovit. Ta oli kleenuke mees ja omas tsiviilõiguse alal unikaalseid teadmisi, õpetas ta ju oma parimatel aastatel Peterburi Ülikooli tudengeid. Ta võttis eksameid vastu vene keeles, tõlgi abil. Kord küsis ta ühelt tudengilt, kas ta sooviks vastata mõnes teises kulturkeeles peale vene keele. "Jah", vastas tudeng, "eesti keeles". Professor mõtles kultuurkeelte all loomulikult saksa või prantsuse keelt, eesti keel nende hulka ei kuulunud. Tuli ikka kasutada tõlgi abi.

Minuga ühel ajal käisid ülikoolis ka minu kaks õde, kes loid mõlemad naiskorporatsioon "Lembela" liikmed. Õde Ella õppis filosoofia- ja Herta arstiteaduskonnas. Õed olid võrdlemisi sarnased, seetõttu võis läbi minna ka seesugune vemp, et keeli õppiv õde tegi ladina keele eksami ära ka arstiksõppiva õe est, kes selles aines oli juba paar korda läbi kukkunud. Eksamiseerija, lektor Villemson, oli veel kiitnud, et "Preili Siilbaum, Teie olete lühikese ajaga väga palju edasi jõudnud", ja pani hindeks maxime sufficit. Arsti diplomini Herta siiski ei jõudnud, ta abiellus korp! Revelia vilistlase Toomas Tavaga, ning jättis arstiks õppimise pooleli. Oma ülesannete kõrgusel seisid professorid Uluots, Ilus, Kliimann ja veel mõned teised nooremad õppejõud. Seda ei saa aga väita rahvusvahelist õigust lugenud prof. Piibu ja riigiõiguse õppejõu Malmi suhtes, kes ei pidanud lugu enesetäiendusest ja lugesid aastast aastasse kunagi vabariigi algaastail koostatud õppekava kohaselt. Professor Kliimann, administratiivõiguse eriteadlane, lasti Tartus maha saksa okupatsiooni esimestel päevadel, süüks loeti aktiivset koostöötamist kommunistliku rezhiimiga. Kahju, kuna see mees oli Tartu Ülikooli professorkonna helgemaid päid ja temast oleks eesti rahvale saabuval okupatsiooniajal kindlasti palju kasu olnud.

Kriminaalõigust luges prof. Rägo, kes oli hilisemal ajal Vabariigi prokurör. Prof. Rägo küsis minult viimasel eksamil, see oli keiminaalprotsess, mida ma kavatsen peale lõpetamist ette võtta. Vastasin siis kelkivalt, et kavatsen minna edasi õppima Pariisi Poliitiliste Teaduste Ülikooli! Professor küsis siis, kuidas mul lood on võõrkeeltega. Olin hakanud ühe vanapreili käest prantsuse keele tunde võtma, kuid keelt muidugi veel ei vallanud. Kodus oli vanematega Pariisi sõidust juttu olnud ja nad oleksid püüdnud mulle seda võimaldada, kui ma ise oleksin suutnud selleks valmistuda. Prof. Rägosuhtumine sellesse oli väga asjalik ja realiteedile tuginev. Nii lausus ta: "Mida te loodate Prantsusmaal õppida saavat? Vähe, väga vähe saate seal juriidilisi teadmisi juurde. Raiskate oma päranduse või olemasoleva kapitali ära, olete ilma näinud ja see on ka kõik. Kui tahate heaks juristiks saada ja Teil on selleks materiaalseid võimalusi, siis minge kohtuameti kandidaadiks, saate omale auväärse ja hästitasuva eluaegse elukutse."

Nende prof. Rägo sõnade järgi ma ka tegin. 1937. a. jaanuaris võeti mind EV Presidendi käskkirjaga vastu nooremaks kohtuameti kandidaadiks. Asusin tööle Rakvere Ringkonnakohtu juurde. Vanema kohtuameti kandidaadi eksami sooritasin mais 1939. a. Kuid eluaegset ametit mina selest ei saanud. Algasid pöördelised aastad. Kui tärisevad relvad, siis muusad vaikivad, ja kui valitseb diktatuur, siis pole õigusel midagi kaasa rääkida. Kohtunikuna sain mina töötada vähem kui aasta. Olen oma eluajal töötanud mitmel alal, on tulnud olla ohvitserina sõjas, metsatöölisena Siberi taigas, maaparandustöölisena okupeeritud Eestis jm. Mitme erialalise kursuse lõpetamise järele jäin truuks elukutsele, mida pidasin pensionile minekuni, see oli energeetik.

Kui veel meenutada palgata kohtuameti kandidaadi aastaid, siis peab ütlema, et tuli üsna kitsalt läbi ajada. Vanemate toetus elamiseks hakkas otsa lõppema, aga juuraga polnud ma veel kroonigi teeninud. Raha oli vaja mitte üksnes söögiks ja korteri üüriks, vaid noore mehena tuli ka hästi riies käia, omada peale tänavariietuse ka õhtuülikond, smoking või frakk, ning lakkkingad. Tuli käia kohvikus, tennist mängimas, ballidel, see kõik nõudis raha. Kahjatsen seniajani, et ma tol ajal ei julgenud võlgu teha ja püüdsin vähesega läbi ajada.

Kui mina lõpetasin õigusteaduse kursuse, see koosnes umbes 20-st eksamist, siis meilt mingit diplomitöö tegemist ega kaitsmist ei nõutud. Mõni aasta hiljem juba kehtestati see nõue. See andis mulle lisasissetuleku. Minu akadeemiline poeg Rudolf Seppa pöördus minu poole palvega, et aitaksin temal diplomitööd teha. Seppa õppis juurat, ta oli Kunda-Malla 6-kl. algkooli juhataja ja sai Tartus loenguid kuulamas käia harva. Nõustusin teda aitama, mäletan, et diplomitöö teemaks oli alimendiõigus. Tegin paar nädalat õhtuti intensiivset tööd, lappasin seaduseraamatuid ja asjasse puutuvaid autoriteetide kommentaare ning töö oligi valmis, 40-50 masinakirja lehekülge. Selgitasin Seppale põhjalikult diplomitöö sisu ning ta kaitses seda edukalt. Kui ma ei eksi, siis sain selle töö eest 100 krooni, see oli keskmise ametniku kuupalk. Pärast seda tuli mul veel mitu tööd teha, minu abiga said diplomeeritud juristideks üks konstaabel, üks abikomissar ja üks vallasekretär. Need olid esimesed rahad, mis ma oma erialal teenisin. 1939. a. lõpul sain ka määralise kohtuameti kandidaadi palgale ja sissetulek oli kindlustatud.

1944. a. lahkus Eestist läände küllaltki suur hulk revelusi, võib arvata, et 20-30%. Mindi peamiselt Rootsi ja Saksamaa kaudu USA-sse ja Kanadasse, ka Austraaliasse. Näiteks metsateadlane Toomas Tava läks oma perega Rootsi, kus sai tööd oma erialal Kuninglikkude Parkide Valitsuses. Sealt aga läks ta edasi Austraaliasse põhjusel, et Rootsi on kommudele liiga lähedal. Sidneys ta oma erialal enam ei töötanud, vaid tänu oma kuldsetele kätele ja kunstimaitsele sai seal otsitud kullassepaks. Ka tema lapsed on kõik omale kunstiga leiba teeninud, tütar Vella Pihlak on maalikunstnikuna tuntud nimi, kes ka Eestis oma näitusi on korraldanud. Austraaliasse siirdus teinegi metsateadlane Tender, millega ta seal tegeles, pole andmeid. USA-s leidsid uue kodu mitmed juristid. Soliidne Talinna advokaat Aleksander Veinberg suri seal hiljuti 100 aasta vanuses. Rakveres suurt praksist omanud adv. Jaak Triefeldt tegutses edasi New Yorgis, samuti tema poeg ja pojapoeg. Noorematest juristidest läksid sinna Jüri Kuldkepp ja Endel Ott, mõlemad olid Tallinna Ringkonnakohtu abiprokurörid, siis veel Tartu kohtuameti kandidaat Fromhold Limberg, kes on välja andnud raamatu Eesti kaitseväe koosseisu kohta. Ka muusikamees August Nieländer andis välja oma mälestuste raamatu "Taktikepi ja relvaga", kus näitab end väga hea ja huvitava jutustajana. Tartus elades oli ta keskkooli laulmisõpetaja ja asutas konvendis meeskoori, kellel aga loorberid jäid küll lõikamata. Ju siis ei saagi ühe konvendi baasil loodud meeskoor olla elujõuline. Rootsis elas ka arstiteadust õppinud revelus Mihkelson, kuulukohaselt teenis ta leiba looselt teenis ta leiba loomaarstina.

Võõrsil elades tundsid revelused end siiski ühise perena ja pidasid omavahel sidet. Ameerikas oli peamiseks sidepunktiks New Yorgis ilmuva "Vaba Eesti Sõna" toimetus, eesotsas peatoimetaja Harald Raudsepaga, kes oli ka kodueestlastega kirjavahetuses kogu okupatsiooniaja. Pärast raudeesriide langemist on sidemed tihenenud, Välis-Eesti kuulsused on kodumaal taaselustatud korporatsiooni ka materiaalselt toetanud, aidates Tartus tegutseval noorel reveluste põlvkonnal oma maja leida.

Vanema põlvkonna Tallinna koondis on kõik need aastad truult koos käinud ja püüdnud hoida alal konvendi vaimu. Aga aeg on oma töö teinud ja algsest 10-30st mehest on enamik läinud juba igaviku teedele. Järelejäänuid võib loetleda ühe käe sõrmedel. Kuid noorus elab veel! Jääb loota, et uuenenud Revelias jääb püsima sama tagasihoidlik, kuid töökas ja aus meelsus, mis on inimkonna suurimaid väärtusi. Argus, pugemine ja teiste arvel hüvede lõikamine ei ole revelustele omane ja nii see jäägugi!