Toimetulek ajakirjandusega
Refereering samanimelisest raamatust

Eesti ajakirjanduseetika koodeksi I paragrahv ütleb: demokraatliku ühiskonna toimimise eeltingimus on kommunikatsioonivabadus. Vaba ajakirjandus on selle tingimuse saavutamise vahend ja eeldus.

Sellest väitest tulenevalt on Eestil vähemalt eeldus saamaks demokraatlikuks riigiks. Sest meie ajakirjandus on tõepoolest vaba, seda rohkem kui enamikes teistes demokraatlikes riikides. Puudub peaaegu igasugune riigipoolne regulatsioon, vastavat seadusandlust pole. On vaid ajakirjanduseetika koodeks, mis on pigem moraalseks seaduseks, kui kindlaks täitmiseks.

Kui ajakirjandus tekitab meelehärmi!

• Te näete\kuulete massimeediast midagi, mis riivab teie sündsustunnet, tekitab piinlikkust või lihtsalt pahandab. Näiteks hügieenisidemete reklaam, foto mõrvatu kodust, mõnitav artikkel jne.
• Teid on ajakirjanduses tsiteeritud valseti.
• Teie enda või teie asutuse kohta esitatud informatsioonis on faktivead.
• Teie, lähedaste või asutuse kohta on avaldatud negatiivset hinnangut sisaldav artikkel.
• Te ei saa vastulause esitamiseks ruumi\eetriaega.
• Ajakirjanik on põhjendamatult rikkunud teie või teie hoolealuste õigust eraelu puutumatusele.
• Neid näiteid on palju, igatahes te tunnete, et peax midagi ette võtma.

Kas ja kuidas siis reageerida?

Kõigepealt tuleks jõuda selgusele, kas tegemist pole mitte väikese eksimusega, mis on häiriv ainult teile. Äkki oli see lihtsalt pisiasi? Mõnikord võib teema ülessoojendamine teha pigem halba kui head.

Kui te aga arvate, et ajakirjandus on teid siiski kahjustanud, on teil kolm võimalust:

• Pöörduda otse toimetusse, et nad ise oma eksimuse heastaks
• Kirjutada kaebus Avaliku Sõna Nõukogusse
• Pöörduda kohtusse

Toimetusse pöörduda tasub siis, kui on tegemist faktiveaga, sest eeldatavasti pole moonutus pahatahtlik, vaid lihtsalt eksitus. Kui toimetus siiski keeldub mingil põhjusel vigade parandusest või vabandusest, on teil faktivigade ja tsitaatide täpsustamiseks õigus paluda vastulauset. Samas ei saa vastulauset kasutada kellegi arvamusele vastuvaidlemiseks ega uute seisukohtade avaldamiseks. Ja reeglina ei saa vastulauseks rohkem ruumi kui oli kasutada kriitikas.

Kui toimetuse poolde pöördumisest abi pole, või on teie meelest tegemist tõsise ajakirjanduseetilise eksimusega, on järgmine samm Avaliku Sõna Nõukogu (ASN). See organisatsioon töötab eneseregulatsiooni põhimõttel st. meediaorganisatsioonid kutsuvad end ise eksimuse puhul korrale.

ASN võtab eelkõige vastu kaebusi inimestelt, keda vaadeldav konflikt puudutab. Üldisemate küsimuste puhul saavad kaebusi esitada kõik. Kaebuses tuleb esitada põhjendavad asjaolud. Lisada tuleks koopia kirjutisest (või vähemalt ilmumisaeg, koht jne). Mõttekas on selgitada olukorda ka oma vaatevinklist. ASN langetab kahte liiki otsuseid: tauniv ja vabastav, mõnikord ka nii-ja-naa.

Kohtusse on põhjust pöörduda eelkõige siis, kui vaidlus väljaandega on õiguslik: vajadus taastada kannatanu õigused, mõista välja kahjutasu, karistada süüdlast jne. Võimaluse korral tasuks siiski leppida ASN-i otsusega, sest Eesti kohtulahendid meediaküsimustes on ettearvamatud ning protsess ise pikk ja kulukas.

Natukene ka eetikakoodeksist

Koodeksi on heaks kiitnud ajalehtede liit, ringhäälingute liit ja ASN. Ajalehtede liidu liikmeks on praegu 48 erinevat ajalehte, Ringhäälingute liit koondab 22 erinevat ringhäälinguorganisatsiooni. ASN-i kaudu juhinduvad koodeksist veel ka ajakirjanike liit, Eesti Raadio ja ETV . Nii võib öelda, et koodeksi reeglid on moraalselt kohustatavad pea kogu eesti ajakirjandusele. Sealjuures just moraalselt kohustavad, sest eetikakoodeksti ei saa käsitleda seadusena. Eetikakoodeks on eneseregulatsiooni üks osa.

Eetikakoodeks seab üsnagi rangelt erinevatesse lahtritesse nn. tavainimese ja avaliku elu tegelase. Esimesena nimetatu ellu tungimist tõlgendadakse pigem uudishimuks, teise nimetatu puhul on tegemist avaliku huviga, mis siiski peab olema põhjendatud. Avalikkuse huvidega ei ole kooskõlas ka lahmiv isikliku alatooniga kriitika, mis ei paranda olukorda.

Kui seaduse ees on kõik võrdsed, siis ajakirjandus lähtub sellest, et avalikus elus valitseb tegelikult sotsiaalne ebavõrdsus: inimesed, kellel on poliitiline võim, palju raha, head sidemed või väga hea haridus, on teistest paremini võimelised oma huve kaitsma. Avaliku elu tegelased on oma rolli astunud reeglina vabatahtlikult, mistõttu tuleb avalikkuse tähelepanu mis tahes tegevuse puhul ette näha. Ühesõnaga: avaliku elu tegelaste suhtes võib ajakirjandus olla karmim kui lihtinimeste suhtes.

Eraisik

Eraisik vajab kaitset!

Enne ajakirjanikuga vestlema asumist on mõttekas küsida, miks ta sinu vastu huvi tunneb ja kuidas teie sõnu kasutatakse. Mõnede elukutsete inimesed peavad kaitsma teisi, kui samas ei tohi tekitada ka infosulgu, n: politseinik, meedik, õpetaja jne. Inimene, kes on sattunud nende inimeste käe alla, ei ole ise alati suutelised toimuvat täpselt mõistma.

Ajakirjanduseetika üks põhinõue on, et ajakirjanduslikku materjali tuleb hankida ausal viisil. Kuid siiski ei saa alati hukka mõista ajakirjanikku, kes petturi paljastamiseks ise pettust kasutab. Kas selle informatsiooni avalikkuse ette toomine on nii oluline, et selleks kasutada pettust?

Kuidas anda intervjuud?

Inimesed on sageli ärritunud, et nende poolt öeldu ilmub ajakirjanduses moonutatult või ebatäpselt.

Põhjusi on palju. Näiteks võib olla ruumipuudus, lihtsustamine, liialdamine, ajakirjanikul pole aega süveneda jne. Kui ajakirjanik pöördub teie poole intervjuu saamiseks, püüdke kõigepealt selgusele jõuda, kellena teid intervjueeritakse.

Kas:

• eksperdina
• tavainimesena
• avaliku elu tegelasena

Eksperdina peate oma sõnade ja hinnangute eest enam vastutust kandma kui tavalise kodanikuna. Tehke vahet, mida te teate ja mida te arvate teadvat.

Kui tahate ajakirjanduse kriitilist arvamust esitada, siis hiljem te ei saa enam kommenteerida, parandada ega öeldut täpsustada. Tihtipeale võidakse midagi kontekstist välja rebida ja sellest loo alus laduda. Mõelge, kas teil on fakte, mis kinnitavad teie kriitilist hinnangut, või te lihtsalt arvate siit-sealt kuuldu põhjal. Ja kahtlemata püüdke esmalt teada saada, millisel viisil soovib ajakirjanik kuuldut kasutada.

Kas:

• taustinformatsiooniks
• lühiuudise jaoks
• pikema kirjutise jaoks

Kui teilt palutakse mõnd tsiteeringut, tuleb olla eriti täpne ja võimaluse korral veenduda, kas ajakirjanik mõistis teid õigesti. Eksperthinnagu puhul oleks soovitav esitada hoopis kirjalik vastus. Samuti tuleks veenduda, et teie informatsiooni avaldataks enne kui ta pole veel hapuks läinud. Leppige enne intervjuud kokku, kas teil võimaldatakse ka enda öelduga enne avaldamist tutvuda.

Lõpetuseks: mida suurema võimuga avaliku elu tegelane, seda väiksemad on tema võimalused kontrollida, mida ajakirjandus tema sõnavõttudest ja kommentaridest avaldab.

Ette kantud korp! Revelia külalisõhtu õllelauas 10. novembril 1998. a.