Artur Odrats - 100

24. juunil 1999 möödub 100 aastat korp! Revelia ühe asutajaliikme, nimepanija ja lipulaulu sõnade autori ARTUR ODRATS'i sünnist.

Artur-Ferdinand Odrats sündis Viljandimaal, Vana-Põltsamaa vallas, Umbusi külas Anso talu teise lapsena. Isatalus möödus tema lapsepõlv ja Umbusi Algkoolis esimesed kooliaastad. Haridustee viis ta edasi Põltsamaa kihelkonnakooli ja seejärel Tartu Reaalkooli. Ilmselt olid Tartu vaim ja seltskond need, mis äratasid temas pürgimuse Tartusse jääda ja õpinguid jätkata. Hästi seltsiv ja teotahteline, kujunes tal juba Reaalkooli aegadest sõpruskond, kellest mitmega säilisid sõprussidemed läbi elu. Üheks lähedaseks sõbraks sai temast 2 aastat vanem Tartust pärit Herbert Normann. 1920. aasta sügisel astus Artur Odrats Tartu Ülikooli majandusteaduskonda. Värske üliõpilasena leidis ta mõttekaaslasi juba eelmisel semestril idanema hakanud idee kandjate hulgas asutada uus vabamaid ja ajale vastavaid traditsioone pakkuv üliõpilasorganisatsioon. See mõte tehtigi üheskoos teoks - asutati korp! Revelia. Artur Odrats valiti selle esimeseks laekuriks.

Suhtlemislembelisena pühendas ta palju aega konvendi- ja seltskonnaelule, talle meeldis esineda, deklameerida, laulda, olla seltskonna tähelepanu keskpunktis. 1924. aasta algusest asus Artur Odrats praktikandina tööle Tartu III Laenu-Hoiuühisusse, kust siirdus edasi praktikandiks Kindlustusseltsi "Eesti". 1925. aastast asub ta algul arveametnikuna, hiljem välismaal edasikindlustuse osakonna juhataja ja prokuristina alaliselt tööle Kindlustusseltsis "Oma". Õpingud ülikoolis lõpetab ta 1925. aastal ilma kitsamat erialadiplomit taotlemata, töö ja seltskonnaelu nõuavad oma. Hiljem, 1930. aastal alustab ta veelkord õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, kuid jätab need pooleli. 1937. aastal Artur Odrats abiellub. Väljavalituks on prl. Elsa Frey ENÜS-ist. Pulmad toimuvad korp! Revelia konvendiruumides Veski t.35. 1938. aastal sünnib poeg Ivar.

Ka perekonnainimesena võtab Artur Odrats aktiivselt osa Tartu seltskondlikust elust: külastab sageli konventi, on aktiivne liige vilistlaskogus, Dr. Herbert Normanni eeskujul astub 1939. aastal Tartu Vabatahtliku Tuletõrje 75. aastapäeva eel viimase ridadesse. (Vahemärkusena: H. Normann kuulus TVT Ronijate kompaniisse, Artur Odrats astus Veemuretsejate kompaniisse)

Siis aga paiskavad 1940. aasta juunisündmused segi väljakujunenud tavad ja elulaadi. Kindlustusselts "Oma" likvideeritakse, korp! Revelia suletakse. Artur Odrats asub tööle Tartu Õlletehasesse, nagu näitavad säilinud dokumendid - tulevalvuri ja pearaamatupidajana. 1941. aasta sõjalaines saab tuleroaks pere senine kodu Tiigi tänaval. Tuleb alustada peaaegu nullist. Tänu sõpradele leidub ka uus peavari, töö pearaamatupidajana Tartu Õlletehases jätkub saksa okupatsiooniaja lõpuni ja veel mõni aasta taastatud nõukogude korra tingimusteski. Siis, juba direktorina, kes sõjajärgses Tartus õlletootmise uuesti käima paneb ja siis parteituna "parteilise usalduse puudumise tõttu" ametipostilt tagandatakse. "Kodanliku natsionalistina" ei leia Artur Odrats enam oskustele väärilist tööd. On mitmes kirjastuses mittekoosseisuliseks toimetajaks, majandusjuhataja kohusetäitjaks Tartu R.Ülikoolis, inspektoriks Tartu Oblasti Rahandusosakonnas, normeerijaks tehases "Taksomeeter". Ta pühendub perekonnale, ilukirjanduse lugemisele, vaiksele seltskonnaelule sõprade ringis. Tal on teeneid nõukogude-aegse Tartu Vabatahtliku Tuletõrje taastamisel endisaegse TVT järglasena. Tema vaadetele sobimatu poliitiline õhkkond, alaline repressioonioht ja ebakindel ühiskondlik seisund õõnestavad tema tervise. Peale pikaajalist kurnavat haigust Artur Odrats sureb 24. aprillil 1955 oma viiekümne viiendal eluaastal. Artur Odrats on maetud Tartu Pauluse kalmistule.